Eelmine teisipäev käisime siis teatris etendust "Maakad" vaatamas. Tagasi sõites oli megalt vägev kuu, siuke oranž ja pmst nägi välja nagu mandrini sektor. Kui koju jõudsin, siis enam polnud sellist kuud. Oli ainult selline nagu ülal näha.
Päris lahe oli neljapäeval ainult kolmekesi trennis olla. Reedel oli mõttetu koolipäev ja õhtul olime
Anu, Jaune ja Kikuga Meeli juures. Meeli tegi pannkooke, vaatasime filmi "Ainult meie kolm", kus Jaune mängis, ning pärast rääkisime niisama juttu. See õhtu oli üsna imelik olla ja kui koju jõudes kraadisin, avastasin et mingi nõme 37,0 palavik on. See oli veel järgmisel päeval ka, aga
pühapäevaks olin juba okei.
Esmaspäeval käisime Kikuga Tallinnas. Käisime igast kaltsukates ja poodides. Nagu ikka leidis Kiku igast asju ja ma ei leidnud eriti midagi. Ma ei tea, mulle vist enam lihtsalt ei meeldi mittemidagi. Pidevalt oli mõne riideesemega sedasi, et mõtlesin : oi see on armas, aga ei see pole minu stiil. See tekitas edasise küsimuse, et mis siis on minu stiil? Okei minu stiil on pmst kõik mis mulle meeldib. Aga nagu viimasel ajal meeldivad mulle ikka väga vähesed asjad. Igaljuhul, Kiku õde tegi ettepaneku kinno minna. Käisime vaatamas filmi "Mis on su number?", see oli isegi üllatavalt hea - ei hakanud igav ja sai naerda. Kiku otsustas oma õe juurde ööseks jääda ja kuna ma ei viitsinud peale filmi viimasele rongile joosta, siis otsustasin ka jääda. Järgmisel päeval läks poeralli edasi. Ja siis tulin poole viiese rongiga tagasi. Mingi tunnikese olin kodus ja siis tulid vanemad ja ütlesid et nüüd lähme sööma. Käisime siis jälle sõpruseaugus, aga ega mul väga isu millegipärast ei olnud.
Nagu näha, ma leidsin oma sahtlipõhjast skull'i vöö :D Kunagi oli suht kõvv asi... Nüüd hakkas see mulle jälle meeldima. Peale selle toreda leiu sooritamist läksin Kadiga välja. Me tahtsime kiikuma minna, aga mänguväljakul juba mingid inimesed kiikusid, siis otsustasime järveäärde minna. Ega meil sealgi eriti paremat õnne polnud, niisiis jalutasime niisama seal läbi ja siis suundusime kodu poole. Õues on ikka megalt külmaks läinud. Ja mul on jälle köha tekkinud ja nohu ka. Ja pealeselle mingid imelikud peavalud ka. Isu pole ka eriti, mingisugune tahtmine süüa on, aga kui mõtlen söömisepeale või lähen kööki, pole enam mingit isu. Või siis lihtsalt pole sellist asja mille järele mul isu oleks.
Viimasel ajal on päris palju asju juhtunud ja mul on jälle selline tunne et ma lihtsalt ei tea enam kes ma olen. Täiesti tõsi on et päevast päeva on tunne, et midagi ei muutu, kuid vaadates pikemalt tagasi, on tunne on muutnud on vägagi palju. Ma olen vahepeal palju elust õppinud, paljutki mida ei oleks tahtnud, ja targemaks saanud. Kuid mitte õnnelikumaks. Miks küll ei võiks tarkus ja õnnelikkus käsikäes käia? Mida rohkem selle maailma tõdede ja olemuse kohta teada saan, seda jubedam see tundub. Õnneks on siin maailmas ka midagi head, nagu näiteks muusika, mis on minu elus küll üks lahutamatu osa. See on vahest lihtsalt ulmeline, kuidas teatud lugu või teatud lood suudab/vad nii eredalt mälestusi tagasi tuua. Tekib lausa selline tunne, nagu oleks ajas tagasi rännanud ja viibikski just selles hetkes. Kuid ega koguaeg ei saa ka muusika ja mälestustemaailmas, ega ka unistuste maailmas elada, sest reaalsus tuletab ennast pidevalt meelde. Kas siis mõne kohustuse või siis minevikus tehtud vea tagajärje näol. Ma ei jõua enam vaielda, niiet annan lihtsalt alla, et mitte jälle tülitseda, sest paraku on teiste heaolu mulle kohati olulisem kui endaoma. Ma tõsiselt tahaks mõnda aidata, kuid ma kas ei oska või siis lihtsalt ei ole õige inimene seda tegema ja see teeb veel kurvemaks.
Lõpetuseks siis üks hea vana Fall Out Boy lugu :
