Oh jh, pole jälle ammu kirjutanud. Aga no midagi huvitavat nagunii ei toimu. Ehk nüüd, kui ilmad on ilusamad, toimub rohkem miskit ja saan tihemini postitusi teha, muidugi juhul kui ma viitsin. Pühapäeval oli küll mega hea ilm juba. Õhtul oli päris mõnus lukist koju jalutada, jäätist süüa ja muusikat kuulata, peaks tihemini seda vist tegema.
Homme siis Pärnu riskivältimis koolitusele. Ega ma siin midagi pikalt kirjutada ei viitsi, niiet tervitused Kertale, kes täna mainis et ma pole ammu midagi postitanud :) Ja siis veel midagi mis Grey's Anatomy't vaadates kõrva jäi.
There's a reason I said I'd be happy alone. It wasn't 'cause I thought I'd be happy alone. It was because I thought if I loved someone and then it fell apart, I might not make it. It's easier to be alone. Because what if you learn that you need love and then you don't have it? What if you like it and lean on it? What if you shape your life around it and then it falls apart? Can you even survive that kind of pain? Losing love is like organ damage. It's like dying. The only difference is death ends. This? It could go on forever.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar